Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama eelmisest reedest või sellest esmaspäevast, kui ma K pihuga ühtkomateist teha tahtsin. Noh, määdsikut eks. Aga määdsik jäi ära, sest K-l olid käejooned hooooopis teistmoodi kui mul. Ühesõnaga, lõppes see (s)eksperiment sellega, et ma tuvastasin K pihus ahvivao (Downi sündroomi mikrotunnus). Aga K ei olnud kurb - risti vastupidi. K lõi käsi kokku ja oli ikka maaaaaailma rõõmus ahvivao üle.
No ja täna inspireerisid mind matemaatika tunnis omaenda pihud. Mõtlesin, et kui ma kodus fotograafiat teha ei saa, on asi p-s. Aga sain. Natukene. Mul ei olnud mingit plaani oma pihust ahvivagu otsida, aga kui ma hetk tagasi pilte arvutisse laadisin (juhtmega, mille ma leidsin öösel pool 4 Karja tänavalt), käis mingi nõks peast läbi ja kogu see ahvivaojutt tuli meelde. Ma järeldan sellest vaid üht - ma sain ahvivaost lapsepõlvetrauma ja see saadab mind tahtmatult nüüd kogu ülejäänud elu ja on mu alateadvuses. Ma loodan, et ma oma järgmistelt piltidelt ei leia alateadvuse poolt genereeritud vihjeid ahvivaost.
No ja täna inspireerisid mind matemaatika tunnis omaenda pihud. Mõtlesin, et kui ma kodus fotograafiat teha ei saa, on asi p-s. Aga sain. Natukene. Mul ei olnud mingit plaani oma pihust ahvivagu otsida, aga kui ma hetk tagasi pilte arvutisse laadisin (juhtmega, mille ma leidsin öösel pool 4 Karja tänavalt), käis mingi nõks peast läbi ja kogu see ahvivaojutt tuli meelde. Ma järeldan sellest vaid üht - ma sain ahvivaost lapsepõlvetrauma ja see saadab mind tahtmatult nüüd kogu ülejäänud elu ja on mu alateadvuses. Ma loodan, et ma oma järgmistelt piltidelt ei leia alateadvuse poolt genereeritud vihjeid ahvivaost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar