Ma ei hakka diipi panema - te niikuinii ei kuula mind. Niikuinii sööte ennast paksuks nagu sead ja joote ennast täis nagu kännuämblikud. Ja kommi sööte ka nii, et kõik hambaaugud on komme täis. Davaiks, sööge. Minu pärast sööge ja jooge, aga jätke meelde, et järgmisel aastal on ka vaja süüa ning suveks on vaja kõigil siledaks+saledaks saada. Häid jõule!
Nägime J-i täna Vaalaka juures. Juba kaugelt nägime, et ta on tuumapohmellis. Ise oli ta roheliseks värvunud nagu kameeleon ning tema ümber oli suur-suur Actimeli mullike punastes ja lillades toonides. Seal polnud enam midagi mõelda. Kõik oli selgematest selgem - J oli jälle tuumapohmellis. J-i sõnade kohaselt suudab ta näha oma mao sisu. X-ray nägemine või midagi. Igatahes ta ütles, et tema magu on seest täpselt sellistes värvides. Ja ise on ta roheline sellepärast, et ta ükskord nägi Messengeris mingit smailit, mis oli näost roheline. Sellest sai ta lapsepõlvetrauma. Veel ütles ta seda, et kõigil, kes tahavad aidata tal tuumapohmellist välja tulla, on võimalus teha talle rahaülekandeid Hansapanka 110 136 8213. Rohkem ta ei rääkinud. J räägib vähe, aga kõik, mis tema suust välja tuleb, on puhas kuld.PS! Tegelt on J elu ja tervise juures ning tegelt nautis J lihtsalt päikesepaistelist reedet kellegi tüdruku N-ga.
PPS! Kõik pildinäljas jõulupidulised - jõulupeo pildid on nüüd üleval siin nii rar-failina kui ka üksikult. Vaata teeviite.
Täna oli see ajalooline päev, kui Marten rammumehel osales. Ajalooürikutesse on mu nimi nüüd talletatud ning lõpuks on mul midagi, millest oma lastele ja lastelastele rääkida. Igatahes, kui alguses tundus, et seal osalemine oli suur viga, siis kui ma täna kohale jõudsin oma sinakasrohekate Adidase dressidega, sain aru, et see oli VÄGA suur viga. Muidu mu kostüümi saate näha minu orksist. Igatahes, mu lihased täitusid piimhappega juba pärast seda, kui ma 32kiloseid sangpomme vedanud olin. Ma ei tea, kui pikk see maa oli, aga ma arvan, et selle ajaga oleks saanud midagi kasulikku ära teha hoopis. Näiteks vaadata, kuidas teised piinlevad, sangpommid käes. Teise ala alguseks oli võimla jubarahvast puupüsti täis, õhku küll eriti ei olnud, aga selles väheses õhus, mida meile hingata oli jäetud, oli tunda elektrit, pinget. See omakorda andis tunda mu jalgades, mis otsustasid värisema hakata. Rääkimata kätest - need värisesid juba keset sangpommivedu. Värin muutus eriti võimsaks mingi kettakujulise huinjaa, mille kohta Sten ütles, et see on Lada rool, enda ees hoidmisel. Ega noh, tegelt ei olnudki raske - ma värisesin ainult sellepärast, et ma olin telekast näinud, et suured mehed hakkavad värisema. Ühesõnaga mängisin vibraatorit eks. Publik läks muidu hulluks, kui Malmberg ütles '15 sekundit'. 20 sekundi peal kuulsin 'oooooooh'-häälitsusi publiku seast. Enne 30 sekundit otsustasin lõpetada, sest kartsin, et publik võib mässama hakata. Jõuvarud oleks lubanud seal olla kasvõi praeguseni. Not. Kõik muu oli porno. Koju tulla oli ka porno. Odav saksa vanurite tehtud porno. Siiamaani on porno tegelikult. Käte asemel on mul nuudlid, jalad on värvilised vigurmakaronid ja kõht on niisama kallerdusega sült. Keegi süüa tahab või? 
See on siis nüüd mu blogi kõige diibim pilt. Kusjuures ma olen nii diip, et ma ei kavatsegi selle pildi mõtet lahti seletada. Lihtsalt, vaadake ja nautige või vaadake ja vajutage back-nuppu. Ise teate. Inspiratsiooniallikaks oli mul muidu roheline aiatool. Ja kui ma nüüd seda pilti vaatan, siis ma ei usu ise ka, et toolil lumi on - kamoon, need on ju kookoselaastud Raffaellode küljest! Seega kõik, kes tahavad süüa kookoseta Raffaellosid, võtke ühendust - mul on neid tonnide viisi. 
Mõttetu rabapilt ehk vaade tornist. Kogu lugu. Nii kõrgel mu latt ongi. Statiiv muidu ootab mind rõdul praegu, äkki saab juba homme midagi asjalikumat postitada. 
"Selline ta on siis, see raba," tsiteerides Ivarit. Loomi me seal ei näinud. Linde ka mitte. Seega jääb teie ülesandeks siia pildile mõni põder või kits või dinosaurus kujutleda. Iseenesest on toreda olustikuga pilt minu meelest. Homme jälle, siis on rabateema otsas.
Nagu lubatud - sellistes valget jörri täis vesistes tingimustes pidime tegelema fotograafiaga. Kas pole mitte ebainimlik? Meil oli ka muidugi oma teooria selle valge jörri päritolu kohta, aga fotoblogi ei ole kõige õigem sellest kirjutamiseks. Võib-olla kunagi, kui ma teen nilbuseblogi, siis saab lugeda sellest. Aga ärge muretsege - uppumisohtu rabas ei olnud. Vähemalt laudteel mitte. Või siis natukene ainult. 
Põhimõtteliselt võiks arvata, et me käisime raba asemel hoopis Kuu peal, kus kasvas mets. Esiplaan meenutab mulle igatahes kuumaastikku. Kui ma seda pilti 180 kraadi pööran, siis natuke meenutab mu pilt vot seda Tõnis Tuuga pilti siin. A tegelikult oli see siiski pisut jääs rabalaugas. Olukorrast, mis meid samas kohas laudtee peal tabas, räägin juba homme ning näitan pilti ka. Stay tuned!
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle meenutab see (k) smailit essemmennis. Ja selliseid asju leiab rabast. See huinjaa oli rabas kõige punasem asi minu jope kõrval. Täitsa hull ikka.
PS! Homme tulge jälle pilti vaatama.
Idee oli Ivari oma. Teostus ka suuresti tema teene - Ivar oli autojuht ja teejuht. Ilm oli kuradi sombune ja vihmane hommikul, a pärast väikest mõtistlust otsustasime siiski minna - ega me suhkrust pole ju. Poole tunni pisut raskema muusika pärast olime peaaegu kohal. Korraks panime õigest teeotsast mööda ka, a see ei ole eriti märkimisväärne. Ausalt öeldes ma lootsin pisut, et oleks sadanud, siis ma oleks saanud oma roosat vihmakeepi kasutusse rakendada, aga suht kuiv oli siiski. Tripist nii palju, et veel enne rabasse jõudmist nägime kellegi selgroogu teerajal maas, siis kellegi plastjalga ning mõnesaja meetri pärast ka kellegi plätut oksa küljes rippumas. Juhus? Hoiatus? Ettekuulutus?
Üldiselt valmistas retk pettumust kõige rohkem Ivarile - ta oli tulnud loodusesse, et kasvõi ühte lindu näha, aga peale varese meie auto juures ei näinud ta kedagi. Ma ei tea, suvepoole peaks uuesti minema ja siis juba varahommikul, et saaks päikesetõusuvalguses pildistada. Ehk on siis mõnda lindu ka võimalik näha. Ei aga minge ka rabasse, kuulge. Meil oli igatahes kolmekesi väga tore seal.
PS! Püsige lainel - iga päev kuni neljapäevani panen ühe pildi rabaretkest siia üles. Ilma pikema kärata. Seniks olge muhedad!
Mul on nüüd missioon. Mu missioon on otsida üles üks hubane koht siin planeedil ning teha sellest kohast hubane talvefoto, mis sobiks taustapildiks näiteks. Või suurelt seinale. See ei ole üldse nii lihtne, sest latt on tegelt kõrgel, aga ma annan endast parima. Ma ei teagi, mida ma nüüd ootama jään - kas lendavaid põhjapõtru või seitsekümment jõuluvana samaaegselt üle tee minemas. Viimane oleks tegelt huvitavamgi. Mind huvitab, kuidas nad kõik ühele sebrale ära mahuvad. Aga sellest pildist nii palju, et kui keegi on huvitatud punases jopes (ei, mitte jõuluvana kostüümis) kuskil tagaplaanil kontrastiks olema, siis võtke ühendust. Mul on endal ka punane jope, aga ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kuidas hoida lumesajus vihmavarju kaamera kohal, teha pilti ning olla kaamerast 40 meetri kaugusel ühel ajal. Aga võib-olla ma mõtlen selle ükskord välja. A seniks, kuni ma ei ole seda välja mõelnud, otsin punase jopega modelli. 
Eesti metsades on praegu erakordne tuleoht. Metsades tule tegemine on keelatud (mitte, et see muidu lubatud oleks, aga ikkagi), metsades patrullivad kaitseväelased konfiskeerivad kõik leegiheitjad, välgumihklid, tikud ja tulekivid, mille nad pärast põlema panevad. No aga need primitiivsed makaagid pole mõelnud ühe asja peale - kaamera välgu peale. See läheb ka päris kuumaks, ausõna. No umbes sama kuumaks kui mina. Ja kui ma teen välguga pilti, siis on topelt-topeltkuum. Ühesõnaga, juhtuski nii, et tegin pilti ja panin metsa põlema. Halastage mulle. Ma tõesti ei tahtnud seda teha. Aga selle kõrval, et kogu mets maha põles, on üks pluss ka - ma sain huvitava pildi. PS! Ärge uskuge hülge juttu.
PPS! Hülge jutt=minu versioon sellest müstilisest valgusest.
