Jalutuskäik rabas ehk kuidas me Ivari ja Märdiga omadega rappa läksime

Idee oli Ivari oma. Teostus ka suuresti tema teene - Ivar oli autojuht ja teejuht. Ilm oli kuradi sombune ja vihmane hommikul, a pärast väikest mõtistlust otsustasime siiski minna - ega me suhkrust pole ju. Poole tunni pisut raskema muusika pärast olime peaaegu kohal. Korraks panime õigest teeotsast mööda ka, a see ei ole eriti märkimisväärne. Ausalt öeldes ma lootsin pisut, et oleks sadanud, siis ma oleks saanud oma roosat vihmakeepi kasutusse rakendada, aga suht kuiv oli siiski. Tripist nii palju, et veel enne rabasse jõudmist nägime kellegi selgroogu teerajal maas, siis kellegi plastjalga ning mõnesaja meetri pärast ka kellegi plätut oksa küljes rippumas. Juhus? Hoiatus? Ettekuulutus?

Üldiselt valmistas retk pettumust kõige rohkem Ivarile - ta oli tulnud loodusesse, et kasvõi ühte lindu näha, aga peale varese meie auto juures ei näinud ta kedagi. Ma ei tea, suvepoole peaks uuesti minema ja siis juba varahommikul, et saaks päikesetõusuvalguses pildistada. Ehk on siis mõnda lindu ka võimalik näha. Ei aga minge ka rabasse, kuulge. Meil oli igatahes kolmekesi väga tore seal.

PS! Püsige lainel - iga päev kuni neljapäevani panen ühe pildi rabaretkest siia üles. Ilma pikema kärata. Seniks olge muhedad!